Luud (ld os – luu, ossa – luud) on kõvad, veidi elastsed, kollakasvalged elundid, mis moodustavad luustiku ehk skeleti. Luude koostismaterjaliks on peamiselt luukude.
Täiskasvanud inimese luud sisaldavad umbes:
- 50 % vett,
- 15,7% rasva,
- 12,5% muid orgaanilisi aineid (valgud jt)
- 21,8% anorgaanilisi aineid (peamiselt soolasid – Ca, F, Mg)
Anorgaanilised ained annavad luukoele kõvaduse, orgaanilised ained aga elastsuse ja sitkuse.
Noore organismi luu sisaldab orgaanilisi aineid rohkem kui vana luu, seepärast on nad ka painduvamad. Mida vanem on organism, seda rohkem on temas anorgaanilisi aineid, mis muudavad luud haprateks. See on üks põhjustest, miks vanematel inimestel esineb luumurde sagedamini kui noortel.
Joonis: Tvyx ja Sketchfab
Kujult jagunevad inimese luud järgmiselt:
- Pikad luud – eristatakse kahte jämenenud otsa ja keskosa. Pikad luud esinevad jäsemete skeletis. Need on inimese rangluu, õlavarreluu, küünarvarreluud (küünarluu ja kodarluu), kämblaluud, reieluu, sääreluu, pindluu, pöialuud.
- Lühikesed luud ehk lühiluud, käsnluud on luud, mille pikkus ja laius on enam-vähem võrdsed. Lühikesed luud koosnevad käsnainest, mida õhukese kihina katab plinkaine. Lühikesed luud esinevad peamiselt seal, kus liikumine ja surve levivad rohkematele väiksematele luustikuosadele (lülid, randmeluud).
- Lamedad luud ehk lameluud, plaatluud on õhukesed ja laiad luud. Nad ümbritsevad mõningaid õõsi (koljuõõs) või kujutavad endast ulatuslikumat pinda, millele kinnitub rohkesti lihaseid. Lamedad luud on peale ajukolju luude roided, abaluu, rinnak ja puusaluu.