- Infektsioonist tekkinud muutused näiteks seeninfektsioon või viirusest põhjustatud tüügas (verruca vulgaris) jalgadel.
- Mehhaanilistest ärritajatest tekkinud nahamuutused (hõõrdumine)
- Higinäärmetest tekkinud nahamuutused
- Vereringehäiretest tingitud, neuroloogilistest põhjustest tulenevad ja toitumishäiretest tingitud muutused
- Nahahaigustega kaasnevad muutused (psoriaas, diabeet)
Infektsioonist tekkinud nahamuutused
Hooldamine:
- infektsioone on võimalik ära hoida korraliku nahahoolduse ja hügieeniga.
- üldkasutatavates kohtades, nagu näiteks saunad ja ujulad, tuleks jalas hoida kaitsvaid kummijalanõusid, naha kreemitamine ja talgitamine lisavad samuti vastupanuvõimet.
- lähiümbrusel on oluline roll infektsioonide levimise ärahoidmisel. Siia alla kuuluvad puhtad, õhku läbilaskvad sukad ja kingad. Teiste jalgu hooldades tuleb kasutada puhtaid instrumente.
Jalgade mükoosid
Seened (lad. k fungus) on ääretult mitmekülgsed mikroorganismid, mis edu saavutamiseks on sõltuvad ümbruskonna teguritest. Seeni leidub inimestel, loomadel, maas ja õhus.
Inimese keratiniseerunud kudedel (nahk, küüned, juuksed, ripsmed, kehakarvad) parasiteerivaid seeni nimetatakse dermatofüütideks. Dermatofüüdid kuuluvad kolme seeneperekonda: Epidermophyton, Microsporum ja Trichophyton. Infektsioone klassifitseeritakse lokalisatsiooni järgi, levinumad haigusvormid on peanaha seenhaigus (Tinea capitis), küünte seenhaigus ehk onühhomükoos (Tinea unguium), käte seenhaigus (Tinea manuum) ja jalgade seenhaigus (Tinea pedis). Infektsiooni allikaks võib olla teine inimene (antropofiilsed dermatofüüdid), loom (zoofiilsed dermatofüüdid) või pinnas (geofiilsed dermatofüüdid). Sagedasemad infektsioonitekitajad on Microsporum canis, Trichophyton rubrum ja Trichophyton mentagrophytes. Ükski dermatofüüt naha normaalsesse mikrofloorasse ei kuulu, kliinilisest materjalist isoleeritud dermatofüüt on alati patogeen.
Jalgade mükoose soodustavad tegurid
Seened infektsioneerivad varvaste vahesid, varbaid ja jalapõhju ning võivad tekitada sekundaarseid mükoose. Mükoos algab tavaliselt väikese varba vahelt.
Mükoose soodustavad tegurid on:
- soe ja niiske keskkond;
- higistamine ja suvekuumus;
- pingul sünteetilisest materjalist sukad, sokid;
- teatud spordijalatsid;
- erialad;
- reisimine, sõjavägi;
- yalb hügieen;
- diabeet;
- pikaajaline antibiootikumide kasutamine.
Nakkumine:
- otsene nakkumine ühelt inimeselt teisele on harv, kuigi võimalik.
- mitteotsene nakkumine nagu näiteks sukkade ja kingade vahetumine, paljajalu rannas kõndimine, ujulas ning saunas viibimine on rohkem levinud.
- nakkumise risk on suurem suvel (soojus, higistamine, paljad jalad).
Nahamuutused on sagedamini varvaste vahel, varvaste all, jalakaarel ja jalapäka külgedel. 4-5 varba vahel sügelus ja punetus.
Sümptomid:
- kirgast kollast vedelikku sisaldavate rakkude teke
- rakkude suurus varieerub nööpnõelapeast herneterani, need tekivad punetavale nahapinnale
- varvaste vahele ja nende alla võivad tekkida lõhed
- intensiivne sügelemine ja vahelduv tugev valu
- täpselt piiritletud, punetavate ja ketendavate laikude tekkimine
- ketendav piirkond
Ravi (määrab arst):
Jalaseene ravi oleneb üldiselt sellest, millise seeneliigiga on tegemist. Seeninfektsiooni diagnostika põhineb kliinilisel pildil, mikroskoopilistel näitajatel ja seenekülvil. Kasutatakase paikseid toimeaineid, seespidiseid seenantibiootikume.
Paikseid vahendeid kasutatakse tavaliselt 2-6 nädalat, sõltuvalt infektsiooni ulatusest ja konkreetsest preparaadist. Kreemi või salvi soovitatakse panna kogu talla ulatuses, isegi kui nähtavad tunnused piirduvad kitsama piirkonnaga. Tugeva ketenduse või põletikulise/villilise haiguse korral, kuid ka diabeeti põdevatel, nõrgenenud immuunsusega või häirunud verevarustusega patsientidel on vajalik suukaudne ravi.
Juhul, kui haigus ei allu ravile, võib olla põhjuseks:
- ravimata infektsioon küüntel
- uus keskkonnast, riietelt või jalanõudest saadud infektsioon
- ravimata pereliige
- muu diagnoos, nagu dermatiit või psoriaas
Eriti halvasti allub ravile “mokassiini”-tüüpi seen.