Ikka veel võib kohata mõtteviisi, et geellakk on midagi sarnast küünelakiga ning kunstküünte ja geellaki vahel puudub igasugune seos. Tõde on kuskil vahepeal. Geellakkimise ja küünelakiga lakkimise vahel on sarnane ehk see, et mõlemal juhul küüned “lakitakse”, mille tulemusel saavutatakse värviline küüs. Küünelakiga püsib parimal juhul lakk peal 3-5 päeva, geellaki püsivus on umbes 2-4 nädalat. Kui küünelakki võib kanda küüntele igaüks kodus ise ja ilma suuremate kahjustusteta seda ka ise eemaldada, siis geellakiga on olukord keerulisem. Kuigi poodides on müügil geellaki komplekte koduseks kasutamiseks, on ilma baasteadmisteta praktiliselt võimatu ohutult küüsi geellakkida ning geellakki eemaldada.
Loomuliku ilu pooldajad küll naudivad geellakki võimalusi ja püsivust, aga usuvad, et tegu pole geelküüntega, vaid nende oma naturaalne küüs on lihtsalt kaetud geellakiga. Illusioon naturaalsusest tuleb kõrvale heita. Peab tunnistama, et tegemist on geeliga ehk geelküünte ühe variandiga, mis vajab kuivamiseks UV-valgust.
Geellakkimise tehnoloogia ja tooted on viimaste aastate jooksul meeletu kiirusega arenenud ja järjest enam on hägustumas piir geelküünte (kunstküünte) ja geellaki vahel. Samuti on muutunud terminoloogia ja suhtumine kunstküüntesse. Nende paigaldamist ei võeta enam kui tervist kahjustavat iluprotseduuri.
Eestis tuli mõiste “kunstküüned” kasutusele umbes 25 aastat tagasi, mil paigaldati esimesed kunstküüned kangasküünte tehnoloogiaga. Kuna küünte pikendamise tehnoloogia nägi ette plastikust tippide kleepimist naturaalsetele küüntele, siis seostati plastiktippe otseselt kunstküüntega. Mõned aastad hiljem alustati Eestis ka geelitehnoloogia ja akrüültehnoloogiaga. Küüned pikendati kõigepealt plastiktippidega ja kaeti siis kas kanga ja liimi, geeli või akrüüliga. Umbes 10 aastat hiljem, tehnoloogia arenedes, hakati küüsi pikendama šabloonidega. Paralleelselt tehnoloogia arenguga arenesid ka tooted. Nii ongi geellaki areng jõudnud tasemele, mis võimaldab küüsi katta, pikendada, muuta ja parandada küüne esteetilist välimust. Geellakki püsivus on saanud nii heaks, et need püsivad peal võrdselt teiste kunstküünte tehnoloogiatega 3-4 nädalat ja vajavad hooldamist umbes korra kuus (see on individuaalne ja oleneb inimese küünekasvust).
Viimastel aastatel on jõudsalt arenenud geellaki hooldamise ja eemaldamise tehnikad. Kui geellakkimise algusaastatel peeti loomulikuks geellaki eemaldamist atsetooniga, siis tänapäeval on eelistatuim eemaldamise viis käsi- või elektriviili abil laki maha viilimine. Heaks geellakiks peeti lakki, mida oli atsetooniga lihtne küünelt eemaldada. Tasakaalu hästi püsiva ja hõlpsalt eemaldatava geeli vahel oli raske leida.
Täna peetakse kvaliteetseks hea püsivusega geelitooteid. Hooldamise tehnoloogia sarnaneb geelküünte omaga. Küünel kinni olevat geeli ei eemaldata, sest ükskõik kui ettevaatlikult me geelikihti leotades püüame eemaldada, ei õnnestu vältida teatud määral naturaalse küüne kaasa võtmist. Sellise meetodiga muutusid küüned järjest õhemaks ja vähenes geellaki püsivus küünel. Algselt püsis geellakk küüntel hästi, aga pärast neljandat hooldust enam ei püsinud. Atsetooniga leotamine kuivatab naturaalse küün, küüs läheb hapraks ning pidev geelijääkide eemaldamine muudab küüne õhukeseks. Tervel ja tugeval küünel püsivad alati materjalid paremini.
Tänaseks on eri tootesarjade ja brändide geellakkimise võimalused väga erinevad. Püsivus on muutunud sarnaseks geelküüntega, kahe tehnoloogia piirid on hägustunud veel mitmeski aspektis. Näiteks geellakiga saab kunstküünte geelitehnoloogiaha sarnaselt naturaalset küünt teatud määral pikendada.
Ka geellakidel on kasutusel väga erinvaid tehnoloogiaid, palju sõltub kasutatavast brändist. Olemas on geellakke, mis ei vaja üldse aluslakki. Geellakk on kolm ühes (alus, värv ja kate) ning purgis olev värviline lakk sisaldab endas nii baas, värv- kui pealislakki. Eksisteerivad ka geellaki sarjad, mis ei vaja kattelakki (kaks ühes). Küüned kaetakse baasgeeliga ning seejärel värvilise geeliga, mis sisaldab juba läiget ning täiendavalt kattegeeli ei olegi vaja.
Viimastel aastatel on jõudsalt arenenud geellakkide sarjades sarnaselt ehitusgeelidele camouflage ehk peite võimalused. Toonitud geellakid, mis on juba ise paksema konsistentsiga, ei vaja täiendavalt baasgeeli. Enamasti on nende viskoossus selline, mis võimaldavad muuta küüne kuju ja isegi küünt pikendada. Toonitud geelidega saadakse ühtlase tooniga tervet naturaalset küünt meenutav geelipind või ka prantsuse maniküür.
Klassikaline geellaki tehnika näeb ette üht kihti alusgeeli, kahte kihti värvi ja ühte kihti pealisgeeli. Kõik on nüüd brändist sõltuv. Tähtis on läbida enne brändiga tööle hakkamist brändi tootekoolitus. Tuleb täpselt selgeks teha kuidas antud brändi tooteid kombineerida, mida ja mis järjekorras kasutada, mitu kihti tuleb geellakki panna, ja kas viimaselt kihilt tuleb kleepuv kiht eemaldada või mitte. Võib juhtuda, et ühe sarja geellakk vajab kindlasti krunti (primerit või bonderit), aga teise sarja alusgeel ei pruugi seda vajada. Teadmatult tegutsedes võivad tekkida ootamatud tagajärjed. Sepärast ei ole ka vimalik anda üheseid juhiseid ja kindlat tööjärjekorda.
Siiski on teatud reeglid või tehnikad, mis kehtivad alati ühtmoodi. Lähtudes naturaalse küüne anatoomiast tuleb ühtmoodi kinni pidada küüne ettevalmistamisest. Peab teadma oskamatusest tingitud ohte, tundma geellaki eemaldamise reegleid ja orienteeruma geellakitud küünte hooldamise erinevates võimalustes. Lisaks tuleb teada tervisekaitsenõudeid ja üldiseid hügieenireegleid, alates isiklikust hügieenist kuni instrumentide ja salongi hügieeni tervikreegliteni. Eksperimenteerimisel või koolitamata amatööri poolt ette võetul võivad olla kurvad tagajärjed.
Angela Anton ja Ilona Lukšys
